Meie oleme tugevad, oma tööga saavutand mõndagi.
Ja millegipärast me arvame, et pole võlgu me kellelegi.
Meil on kõike rohkemgi, kui suudame ära tarvitada.
Mille arvelt see tuleb, me pole võimelised taipama.

Mõtle kord, kes kõik selle nimel surevad,
et sul oleks veidi mugavam elada.

Me elu maitseme ja unistame,
et me maailma valitseme.
Ja vägagi lihtsalt me unustame,
mille kulul me elame.

Meil on nii palju süüa, nii palju hapnikku hingata.
Jaksab meid kõiki ülal pidada helesinine emake Maa.
Justkui võlulaekast alati võtta on midagi.
Ja tundub, et kogu seda staffi jätkub veel meie lastelegi.

Meil on kerge veel elada ja raisata.
Me võlgu me järeltulijad kord maksavad.

Kui nad kord nälgivad, kui nad kord lämbuvad,
siis nad vaatavad tagasi,
ja oma isadelt-emadelt küsivad,
mille kulul nad elasid.
Mille kulul nad elasid,
mille kulul nad elasid.

Oleme head kombinaatorid
ja me elame edasi,
kuni tulevad kõik meie kreeditorid
võlgu küsima tagasi.
Aga senikaua ei mõtle me,
mille kulul me elame.
Mille kulul me elame,
mille kulul me elame.