Sa oled imekombel jäänud ellu suures sõjas
su perekonnast järgi on su taskus päevapilt
Su kodu kiirgab surma välja tühjast aknaavast
su surnud maja surnud linnas küljes tarbetu silt

Sõpradeta surnud linnas seisad sa ja mõtled mille eest
Surnud linnad surnud linnad

Jalaga sa venna põlend laiba lükkad eemale
Jumalaga jätmatasa lähed koduväravast
Tuul toob ninna laibalehka kurku tolmu
ja sa köhid ja sa köhid ja sa tahad siit kähku ära

Päike tule appi hüüad punase tolmupilve poole sa
Surnud linnad surnud linnad

Vaevu komberdad sa linna servale
troostitu maastik avaneb su ees
Läbi selle surmakõrbe sa ei julge minna
sest sa kardad tee peal näha mõnda surnud linna

Seisad seal ja neelad sisse neutroneid ja ei tahagi karta neid
Surnud linnad surnud linnad